Karolin Victoria Kotsar lapsepõlvest, koolist, ujumisest ja unistustest

Sellel aastal kirjutame ProSwimi blogisse rohkem noortest ujujatest – tutvustame neid läbi persoonilugude/intervjuude ning toome lugejateni lisaks ujumisele ka nende teised hobid.

Esimese sellise loo peategelane on põnev ja särav Karolin Victoria Kotsar, kes lisaks ujumisele on ka pikalt ratsutamisega tegelenud.

Karolin, räägi alustuseks, kus sa üles kasvasid?

Olen sündinud ja üles kasvanud Sakus, käisin Saku lasteaias ning kooliteed alustasin Saku Gümnaasiumis. Elasime kortermajas, mis asus lasteaia ja kooli lähedal. Hiljem kolisime Saku lähedal asuvasse maakoju, kus on suur aed ja palju loomi ning lähedal karjääris võimalus ka suviti palju ujumas käia.

Karolin Victoria koos enda vanema vennaga

Käisid Saku Gümnaasiumis ja õpid nüüd Audenteses. Kuidas kirjeldaksid neid koole ja nende erinevusi?

Saku Gümnaasium on suur kool, kus on suured klassid ja palju õpilasi. Seal oli väga tore, sest kooli minnes olid enamus lapsi lasteaia-sõbrad. Samuti käis mu ema seal koolis ning paljud tema õpetajad olid ka minu õpetajad. Samas, kui on palju lapsi klassis, siis see tähelepanuvõime peab olema väga suur ning sealset kooli trennidega ühildada oli ikkagi väga keeruline. 

Audenteses on selles osas kõik väga hästi, siin on väiksemad klassid, toetavad õpetajad ning toredad koolikaaslased. Audenteses on treeningud ja õppimine väga hästi ühildatud ning õpilased on kõik väga ühtehoidvad, kuna meil kõigil on ju ühised sihid ja püüdlused – jõuda spordis kaugele ja õppida hästi.

Milline õpilane sa oled?

Ma üritan olla ikka väga hea õpilane. Mu on alati olnud eesmärk, et tunnistusel olev hinne peaks olema ainult 4 või 5 ning olen siiani püüelnud ikka sinnapoole, et aastahinne kõikides ainetes oleks 5. Haridus on minu jaoks tähtis ning samuti hinded, sest eks need hinded on ju õppimise saavutuste hindamine. Just nagu sport, on ka õppimine seotud eesmärkide ja saavutuste püstitamisega. Üritan alati anda endast parima. Minu lemmiktunnid on inglise keel ja matemaatika ja kõige raskemateks aineteks on keemia ja füüsika. 

Millega sulle lisaks ujumisele meeldib tegeleda? 

Minu üheks lemmiktegevuseks ja energia kogumiseks on ratsutamine. Käin igal vabal nädalavahetusel ratsutamas. Olen teinud seda juba 7-aastasest saadik ja mulle väga meeldivad hobused ning muidugi ka kõik teised loomad. Saan nendelt väga palju positiivset energiat. Looduses hobusega ratsutamas käia nii suvel kui ka nüüd talvel, on nii fantastiline.

Lisaks ratsutamisele meeldib mulle väga ka triatlon. Olen osalenud  viimased 4-5 aastat triatloni võistlustel, kus päris tihti saavutanud oma vanuseklassis poodiumikohti. Kahjuks pole viimasel ajal enam nii palju aega olnud nendel võistlustel osaleda, sest need kattuvad tihti avaveeujumise võistlustega, kus eelmistel hooaegadel väga edukalt osalenud olen. Viimasel aastal saavutasin avaveeujumise karikasarjas nii noorte kui ka naiste arvestuses 1. koha.   

Kui palju sa reisida oled saanud?

Tänu ujumislaagritele ja võistlustele olen saanud reisida, kuid tavapäraseid puhkusereise meil perega olnud pole. Küll aga oleme koos perega reisinud venna Maik-Kalevi võistlusi vaatama nii USA-sse, Serbiasse kui ka Saksamaale.

Lemmikut reisisihtkohta mul veel tekkinud ei ole. Loodan, et saan tulevikus rohkem reisida ja leida ka enda lemmikkoha. Hetkel on kõige eredamalt meeles Türgi, kuna sealsed treeninglaagrid on alati väga toredad olnud.

Kellena ennast tulevikus näed? 

Lähitulevikus näen ennast ikkagi ujujana. Püüdlen sinnapoole, et saaksin edasi õppida stipendiaadina välismaa ülikoolis, kus paralleelselt ujumise arendamisele saan lisaks ka kõrghariduse. Mis alal – seda veel ei tea, eeldatavasti seotud ikkagi spordiga.

Mis on sinu jaoks elus kõige tähtsam?

Elus ikka kõige tähtsam on pere ja ühised tegemised ning saavutused. Kuna meie pere on alati toetanud kõikide meie laste saavutusi, siis on alati tekkinud tunne, et need saavutused ongi nagu meie ühised saavutused, olgu need siis ujumises, korvpallis või mõnes muus tegevuses. Kõige tähtsam on muidugi alati see, et teha seda, mida armastad ja teha seda maksimaalselt. 

Millised inimesed annavad sulle jõudu? Kust ammutad inspiratsiooni?

Jõudu saan ma eeskätt perelt ja sõpradelt. Kuna hetkel enamuse aja veedan koolis, trennis ja ühikas ning kodus pere juures olen ainult nädalavahetustel, siis loomulikult igapäevaselt pakuvad mulle tuge mu trenni- ja koolisõbrad. Peale rasket koolipäeva ja trenni on nii hea olla koos sõpradega, ajada lihtsalt juttu ja naljatada. Naer ja naermine on see, mis aitab raskest päevast üle. Samuti olen harjunud ka palju iseenda päeva analüüsima ning leidma igast hetkest midagi head ja õpetlikku mis aitab edasi minna.

Liigume nüüd ujumise juurde. Kui vanalt sa ujuma hakkasid ja kuidas selleni jõudsid? 

Ujuma hakkasin ma väga varakult. Minu esimesed ujumise pildid Saku ujulast on 2-kuuselt ja mulle kohe väga meeldis vesi. Vanemate sõnul tundsin ennast kui kala vees ning ujusin kohe imikuna vee all väga hästi. Meie pere käis traditsiooniliselt igal nädalavahetusel koos ujumas.

Karolinile meeldis juba beebina ujumine

Ujumistrenni jõudsin alles 6-aastaselt ja seda läbi laste ÜKE ja korvpalli trenni. Alustasin Audenteses treeninguid mudilaste ÜKE-s 4-aastaselt ning teisel aastal lisandus sellele treeningule juurde ka ujumine. Peale seda soovisin juba ise ainult ujumistreeningutega jätkata. Meil olid alguses Audenteses ka väga vahvad lastetreenerid koos treenerite Natalia Hissamutdinova ja Julia Kurbatiga, kes andsid suure panuse sellesse, et lapsed õpiks vett ja ujumist armastama.   

Kas noorena oli sinu kodus palju sporti? On su vanemad, õed-vennad sportlikud? 

Meie peres on alati sport ja ühine aktiivne tegevus esikohal olnud. Oleme alati perega üksteise sportlikke saavutusi toetanud ja kaasa elamas käinud. Isa on koguaeg tegelenud korvpalliga ning me oleme alati tema võistlustel kaasas käinud. Suur vend Maik-Kalev on samuti korvpallur ning ka tema võistlustel olen ma juba sünnist saati kaasas käinud. Väiksemad vennad Tristen Matias ja Derek Markus on mõlemad tegelenud nii jalgpalli kui ka korvpalliga ning samuti jälgime võimalusel alati terve perega nende võistlusi. Väiksem vend Derek alustas sellel aastal korvpalli trenni kõrval ka ujumistreeninguid ning on juba osalenud ka paaril ujumisvõistlusel päris edukalt. Ka ema on nooruses päris aktiivselt spordiga tegelenud, tema põhilisteks lemmikuteks olid võrkpall ja ratsutamine. 

Üldiselt armastame ja austame me kõik sporti ning kui meil on perega vaba aega, siis korraldame kodus ühiseid pere jalgpalli, korvpalli või discgolfi võistlusi. 

Jaga mõnda naljakat lugu seoses ujumisega. 

Üks vahva seik, mis mul meelde tuleb, on seotud esimeste triatlonivõistlustega ja just ujumise etapiga. Eks sise-ujumisest minna avavett ujuma on alguses päris hirmutav, sest üldiselt on ju vesi läbipaistmatu ning kuidagi ei suuda aru saada, mis suunas ujuma peab. Vahetult enne ujumise starti rääkis keegi kaldal olles õhinal sellest, kuidas paar nädalat tagasi püüti samast järvest rekordiliselt suur kala, mis oli peaaegu inimese pikkune. Peale selle jutu kuulmist oli mul ikka väga kohutav vette hüpata ja ujudes pead vee all hoida. Üritasin alguses võimalikult palju silmi kinni hoida, aga kiirele edasi liikumisele see kaasa ei aidanud. Nii ei jäänud muud üle, kui täiskiirusel edasi panna. Loomulikult kujutasin vee all ujudes igat tumedamat varju, kohta või taime nähes ette, et see on kindlasti mõni suur kala, mis mind kohe ründab. Arvan, et see oli tõesti minu kiireim ujumine.  

Väga äge lugu. Kas mõnikord kujutad nüüd ka võisteldes midagi sellist ette, et kiiremini edasi liikuda?

Õnneks basseinis sellist hirmsat tunnet ei teki. Avavesi ja bassein on nii erinevad. Basseinis annab pigem kiirust juurde õige tehnika ja taktika 🙂

Kui kaua tahaksid veel ujumisega tegeleda ja miks? 

Tahaksin ikka üritada ujumises enda maksimumi saavutada ning usun, et mul on veel väga pikk tee ees profikarjääris. Soovin osaleda ikka võimalikult paljudel suurvõistlustel. Eeldatavasti tahaksin ujumisega tegeleda terve elu. 

Võitsid eelmise aasta lõpus noorte ja juunioride Eestikatel palju esikohti ja sind valiti võistluse parimaks. Mida see sulle tähendas?

Loomulikult tähendab see väga palju, sest eks ikka lähed ju alati võistluseid võitma ja neid eesmärke püüdma ning selle saavutamine pakub väga suurt rahuldust ja annab jõudu edasi püüelda. Samas saan muidugi aru, et tegelikult ei ole medalid alati kõige tähtsamad, sest kõige olulisem on ikkagi pidev areng ning võistlus iseendaga ja oma isiklike rekorditega.

Medalitesadu eestikatel

Milline ujuja sa oled? Kas viilid ka või teed trennid alati korralikult ära? 🙂

Enda meelest olen ma väga eeskujulik ujuja. Mulle on alati õpetatud, et kõik, mis sa teed, teed iseenda jaoks ja seetõttu ei pea ma eriti loogiliseks, et hakkaksin millegagi viilima. Kui ma tõesti mingil põhjusel teinekord ei jaksa täismahus trennis kaasa teha, siis ma üldiselt ütlen seda ka treenerile ning üritan järgmisel korral teha selle võrra rohkem. 

Kes on sinu ujumiskarjääri kõige rohkem mõjutanud ja miks?

Kindlasti andis minu ujumisele väga suure panuse ja põhja minu treener Mart Mandel, kelle juures ma hakkasin treenima juba teadlikult ujumist 2015. aastast Audentese võistlusgrupis. Meil oli väga tore grupp, kellega koos me treenisime, käisime paljudes laagrites ja veetsime vabal ajal ka koos palju aega. Meil oli nagu oma ujumise perekond ja see oli väga suureks toeks, sest me tahtsime koos trenni tulla juba selleks, et teineteist näha. Me kõik toetasime ja aitasime üksteist. 

Kes on sinu ujumise eeskujud?

Loomulikult on suureks eeskujuks hetkel maailma parimad naisujujad Katie Ledecky, Katinka Hosszu ja Sarah Sjöström ning meestest Michael Phelps ja Caeleb Dressel.